See postitus on kirjutatud tegelikult 21 juuni 2010, aga metsiku suve ja muude tähtsate asjad tõttu postitan vana kraami tagantjärgi.
Mul on Sassi ees suisa piinlik, olen temast võibolla liiga vähe kirjutanud ja seegi jutt tuleb Marist.
Emme, kas sa mind sinna kaasa võtad ??? Kuhu, kallis? “Tulevikku,nohh!” vastab Mari. Sellel hetkel, kui mina, üllatusest tumm olen, proovib minu 3,5 a tütar mulle, lollile lähemalt seletada. “Ma tean, issi läheb sinna ja sina ja venna aga kes, siiis mind, sinna kaasa võtab?
“Oh kallis, kõik me läheme tulevikku ja selle juures on tore asi see, et me läheme sinna koos.”
Varsti, ilmselt hakkan saama küsimusi teemal “Millal me nüüd hakkame tulevikku minema?”
Mõned ajad tagasi hakkas Mari mulle rääkima , et tal on kuskil suur õde , jutt oli seosetu ja ma ei pööranud sellele erilist tähelepanu . Kuni…ühel päeval, viisin Mari mänguväljakule, mängis seal kenasti liivaga, jooksis ja turnis. Mängima tulid ka üks ema oma samavanuse lapsega .. mäng jätkus, mingi hetk istus Mari lapse ema kõrvale ja hakkas, murduva häälega rääkima, kuidas tal õde oli ja kuidas siis see õde ära suri, naabrinaine nii kohkunud näoga ja hakkas mulle kaastunnet avaldama .. tükk tegu oli seletada, et meil ei ole keegi ära surnud ja see kõik on Mari viimane fantaasia.
Aga sellega see lugu veel ei lõppenud, kodus tahtsin Andresele ka rääkida, mis fantaasiarikkad sündmused meil aset leiavad. Mari võttis sujuvalt vestlusest osa.
Kristel: Mari, sa ju tead meil pole peres rohkem lapsi, kui sina ja venna.”
Mari: “Ei mul on suur õde ka! Ta ei ela lihtsalt siin, ta elab kaugel-kaugel.”
Andres: “Ära uduta, pole meil miskit suurt õde, meie küll ei tea meil veel lapsi oleks!
Mari: “Muidugi te ei tea teda, te pole teda lihtsalt näinud ja nüüd on ta surnud, ta uppus ära .”
Vaatasime nõutute nägudega üksteisele otsa, Mari sellejuures esitles seda kõike väga rõõmsa ja rahuliku moega.
Nüüd tükk aega pole kaotsiläinud õest juttu olnud, ehk kasvas välja?
Eraldi armastusloo saaks kirjutada Mari ja Meeri suhtest. Ajal, kui Sass sündis oli Meeri suht noor ja oleks võinud täiel rinnal lapsest lusti ja rõõmu tunda aga kahjuks see nii ei läinud. Meeri oli pikalt šokis, et temalt võeti ära “nunnubeebi” staatus, järsku oli kõik muutunud.
Meeri ei teinud kunagi Sassile haiget, kannatas ära kõik kõrvadest tirimised ja muu sarnase, mida imikud ja tited ühe sõbraliku koeraga teevad aga sädet nende vahel polnud.Kasvades suuremaks, kaotas Sass tema vastu igasuguse huvi.
Seevastu Mari on alati Meerist vaimustuses olnud ja Meeri on seda kangelaslikult talunud. Eriti tegus on olnud viimane aasta, kui Mari avastas et Meeriga on võimalik mängida igasugu mänge … arsti (kõrvaarsti eriti), juuksurit
Paar päeva tagasi mängiti peole minemist. Mari pani jalga oma lepatriinu kingad (need on muuseas üliägedad flamenco kingad, punased mustade täppidega ja KONTSAGA, mul õnnestus need nurmenuku tädide juurest osta 25 krooni eest) balleti kleit selga, nüüd oli vaja veel Meeri peoleminekuks valmis seada. Kõigepealt üritati talle ka kingi jalga toppida , aga sellevastu Meeri protestis eriti ägedalt, siis prooviti sokkidega probleem lahendada, sokid sai jalga küll AGA Meeri polnud nõus kõndima… ÕUDNE JAMA. Siis saabus lahendus, Meeri ülendati “koti tassuriks” koerale kott kaela ja koti sisse peol vajaminev kraam - püss, tordilabidas ja huulepulk.
Iial ju ei tea kuhu peole võid sattuda.
Meeri poleks ealeski osanud arvata , et tema vana merekaru ja surfikoer peab nüüd vanas eas hakkama mässama soengute ja muude plikade värkidega aga näed, armastad ja alistud.
Täna pandi talle “soeng” selga ja kaunistuseks printsessidega karp pähe. Noh, et ilusam ikka oleks.
))
