Täna veetsime Sassiga ühe äraütlemata mõnusa päeva koos.
Esimene peatus. VHK (Vanalinna Hariduskolleegium) esimese klassi katsed.
Juba eelmisel päeval sai Andres mureliku kõne oma emalt : ” et TE ikka KINDLASTI lapsel juuksed kammiksite ja näo puhtaks peseksite ja vaata, et Kristel ka ennast viisakalt riidesse paneks!” oli tema lühike sõnum.
Siinkohal tõstan ma kulmud KÕRGELE KÕRGELE aga noh ….
Hommikul siis üritasime ennast VIIIISAKALT riidesse panna ja läksime vanalinna – uut koolimaja vaatama ja “viktoriinile” Kooli auks tuleb öelda, et kõik oli väga hästi organiseeritud, kõik ajad klappisid ja meile oli määratud saatjaks väga tore tütarlaps, kes Sassi kordaminekutele kenasti kaasa elas.
Poiss ise oli sõiduvees, tema sõnutsi tulid tal KÕIK asjad VÄGA hästi välja. Ma olen väga tänulik neile õpetajatele, kes selle tunde temas suutsid tekitada, isegi kui muusika katsete ukse taga kuulates tuli mul natuke hirm peale ja tunne, et kõik see “muusikaline treening” oli asjata.
Väga meeldiv kogemus jäi igal juhul, kohta küll ilmselt sinna kooli ei saa, aga see oli väärt proovimist.
Teine peatus. Kohvik KOMEET
Sõime ennast kurgumulguni head-paremat kraami täis. Mina, kes ma tavaliselt pool söögist järgi jätan või poole söömise pealt tuleb tunne, ohh ma oleks seda ju ise PALJU paremini teinud, sõi taldriku korralikult puhtaks. Tegu oli siis lambamaksa praega (selle peenem nimetus enam meelde ei tule). Lõpetuseks veel kirsi mascarpone maasikatega ja tunne oli, et alumisele korrusele peame ennast juba veeretama.
Teine peatus. Alice Imedemaal
Tore ja ilus film, häiris ainult peategelase sisseloetud hääl… kohati jäi tunne, et isegi ilmateadet on võimalik rohkem emotsionaalsemalt lugeda. Nõrk – nõrk. Aga sellest tühiasjast, ei lasknud ma ennast häirida, Sassiga poleks ju saanud originaalkeeles seda filmi vaadata. Kutt oli muidugi pöördes. Jääb arusaamatuks, miks sellel filmil vanusepiirang on?
Kolmas peatus. Rullis MOKK
Õhtu lõpetuseks suutis Sass nii õnnetult WC’se minnes uksejuures koperdama jääda, et üks noormees ust avades talle ukselingiga pikki mokka sai. Verd lahmas ja kino personal jooksis ähmis ringi, mees (kusjuures väga noor mees, arvan, et ta polnud veel 20 täis) oli nii väga mures. Küsis korduvalt, kas saab aidata, arsti kutsuda, meid kiirabisse viia, jääd tuua, kas lapsel jäid hambad terveks …. täiest ootamatu käitumine. Kuna see oli selgelt õnnetusjuhtum, tänasin teda hooliva käitumise eest ja saatsin minema.
Tegelikult oli huulel ainult väike kriim ja peale 20 minutit jääkuubiku pealhoidmist oli veri peatunud ja jäänud ainult “rullis mokk”.
Neljas peatus. Kiire kustumine.
Haaran peale lasnamäelt Mona. Vanemad vaatavad mind tänulike nägudega, Mona on neist väljapigistanud kõik mis annab (energiast ja 5 käigulistest lõuasöökidest rääkimata).
Kell on 9, sõidame kodupoole, autos magavad kõik. Mona, oma klassikalises “joodiku äkkuni” asendis ja Sass esiistmel.
Kodus ainult hambad puhtaks ja saabub vaikus. Oli tõesti vahva päev.
