Maasikatega on mul eriline suhe, ma ju armastan neid ja see teebki selle “suhte” eriliseks.

Lapsepõlvest, meenuvad varasuved Hiiumaal, kus iga õhtu käisime piilumas, kas maasikad metsaveerel hakkavad juba valmis saama… teadagi, see ootamine oli pikk.

Kuidagi  maagiline on kogu see protsess, väiksest valgest lillest saab väike roheline krimpsus täpp, siis kahvaturoheline nupp  ja alles siis, kui päikesekiired talle põsele pai teevad saab temast tõeline kuninganna.

Nojah, lapsepõlves polnud ju kannatust nii pikalt võtta, et oodata millal mari üleni päikseküpseks saaks  ja pealegi olid esimesed maasikad ikkagi kõige magusamad asjad  maailmas.

Õhtused maasikad põlluservalt, mida sai hoolikalt kõrreotsa aetud, plaaniga  koju emale viia, tihti oli aga kodutee liiga pikk  ja kõik marjad koju ei jõudnudki.

Täna, ostes poest maasikad on sellel kerge “enese pettuse” märk küljes, nad tulevad kuidagi valet teedpidi ja liiga ruttu.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutad … kuid teema selgituseks sobib seegi.

Pikka aega olen ma tahtnud endale maasikatega kaelakeed aga mul ei tulnud “õiget mõtet” pähe aga head ideed on ju õhus, nad tuleb lihtsalt kinni püüda.

Selles ehtes, olengi ma kokku pannud, lapsepõlve kõrreotsa lükatud maasikate mälestuse, muhususside pealt snitti võetud maasikad-õied ja eesti lammaste vill.

Tõeline rõõm oli seda keed teha.