Ausalt või??? Maganud, mõnuga, pikalt ja südamest, viimaste päevade rekord on 11-ni  väljapunnitatud.

Enne seda ohjeldamatut magamismaratoni oli aga jube kiire ja pingeline aeg. Sass lõpetas lasteaeda, ilmus paar tööotsa ja Mariga kodus olemine on justkui  lõputu läbirääkimiste pidamine väga jäärapäise ja kurdi kliendiga.

Sassi lõpupidu oli pressitud väikesesse Nõmmekannikese saali, õhku oli vähe ja vaatajaid palju aga lapsed olid vahvad ja need keerulised laulud mida nad nii hoogsalt laulsid olid lahedad.

Enne peo algust oli ikka väike draama ka, nimelt ei jõudnud pidulikud riided õigeks ajaks kohale. Hommikul veel mõtlesin, et huvitav, kas panen lipsu ja viikarid kohe kaasa või … oleks pidanud ikka kaasa pakkima.

Kuigi, kui ta oleks oma triiksärgi ja tumedate pükstega, seal rivis seisnud oleks ka väga viks ja viisakas olnud, aga nohh, selle poisslapsel on eriline armastus lipsu ja viikarite vastu.

Õnneks jõudsime enne peo algust, kiire kostüümivahetuse teha, silmad pisaratest puhtaks pühkida ja musi põsele suruda.

Pole midagi, mida üks punane kikilips ja emme musi, ei saaks parandada. Eksju.

Peol tabas mind, kohutav arusaam, minu väike 3,949 kg kaalunud beebi on ootamatult suureks poisiks saanud.

Õhtul läksime veel terve perega sööma, aga Sassi jaoks oli see ikka suur pingutus, ta oli sellest päevast tõeliselt väsinud.

Järgmisel päeval pakkis vanaema Sirje, minu pardipere autopeale ja viis Viimisse “talvituma”  (teatavasti on seal alati külm ja tuul, mereäärse krundi “võlud”) Küll ainult nädalaks, aga siiski ….magamine ja vaikus on MÕNUSAD.

Tänapäeva emad-isad võivad ainult unistada sellest, kuidas 1 juunil lapsed maale saadeti ja nädal enne kooli algust sõideti neile järgi, toodi oma päiksepruunid, kriimud põngerjad koju, hakati vihikuid joonima ja uusi riideid ostma … sest vanad olid kõik “kukekateks” jäänud.

Oh, ega ma ei raatsikski neist niikaua eemal olla.